Hommik algas juba tavapärase rutiiniga. Kell 9 kõne haiglasse. Öö oli olnud OK, aga mees pidi natuke sassis olema. Ega mingit muud sorti infot me enam ei osanudki oodata, kui, et kõik oleks kontrolli all. Öeldi, et arstiga saab hiljem rääkida nagu ikka.
Helistasin tagasi 10.43 ning sain arsti toru otsa. Arst oli jällegi uus nagu iga päev. Uurisin tavapäraste küsimustega: mis edasi, kuhu edasi, mida oodata, millal oodata. Vastused olid teada-lakoonilised.
Kuna igapäevaste tegevuste hulka kuulus ka logistika lahendamine (kes keda kust kuhu viib ja kes sel päeval haiglas käivad) jätsin esimest korda õhtul ise minemata. Vahetult peale käiku sain kokkuvõtte iga nurga alt. Sel korral oli Puura juba korralikult soga rääkima hakanud - ta asus Buckinghami palees Inglismaal (vähemalt nii ta arvas).
Hakkasime üha enam asendama varianti 1 ja 2 variandiga 3. Ehk siis 1. mees on elus ja jääb ellu, 2.mees on elus ja ei jää koomasse, 3. mees on elus ja vajab taastusravi. See tõi kaasa endaga ohtralt researchi erinevate võimalike lahenduste osas. Vaja oli leida kompleksravi, mis pakuks kõike ühes. Uurisime (mina, Nemm, Kris) kõikvõimalikke variante terve päeva ja tegime õhtuks kokkuvõtteid. Leidsime, et esialgu on vaja psühholoogilist abi, kes teeks selgeks üldse, kuidas edasi liikuda (meil ju puudus selge nägemus).
Alles hilisõhtul turksatas pähe Keila taastusravikeskus ja Dag. jah, tegin kohe kõne ja saime järeldusele, et Väinc võiks olla nende patsient mitme hea argumendi tulemusena: a) lokaalne asukoht Keilas, b) kompleksravi. Võtsime kohe ka nõuks järgmisel päeval koht üle vaadata.
Sel päeval "pääsesin" kõigest 39 temaatilise teleonikõnega.
No comments:
Post a Comment