Öö kuidagimoodi mööda saadetud arvutasime emaga kahe peale kokku loetud tunnid uneaega. Peas valdas peamiselt 2 suurt mõtet - a) peaasi, et telefon ei heliseks halva uudisega, b) millal saab jälle haiglasse kõne teha seisukorra uurimiseks.
Kell 8 tegin esimese kõne ning öö oli möödunud stabiilselt. Keha oli jahutatud ning narkoosis plaaniti hoida veel järgneva ööni. Saime ka infot, et õhtul võib läbi käia, kuid suurt midagi vaadata ei ole.Päev kulus peamiselt asjaajamisteks, et mitte hulluks minna. Paljud väljaspool lähikonda hakkasid nö "haisu ninna" saama ja loetlesin tagantjärele 50 kõnet sel päeval. Hakkasime koguma erinevatest kanalitest võimalikke versioone ja infot. Teades Puura võitlusvaimu ja treenitust, hinnati shansse pigem positiivseks. Ajutegevus jäi loterii päralt.
Punkt kell 5 olime Emaga haiglas. Ega's vaadata polnud tõesti suurt midagi. Rahustas see, et keha nägi täiesti normaalne välja (pisut oli vaid paiste läinud). Kehatemp +33.
Järgnevad tunnid ja minutid kulusid jälle info jagamisele ning lõpmatuna tunduvale ootamisele. Õnneks mitte midagi märkimisväärset sel kuupäeval rohkem ei juhtunud.
No comments:
Post a Comment