Kell 10.02 sain emalt kõne infoga, et Puura helistab talle haigla telefonilt. Aimasime, et haigla elu hakkab tal vastumeelseks muutuma ja otsustasin tema meelt rohkem lahutama hakata. Esimese poole päevast panin hakkama erinevate seadete ettevalmistamiseks.
14.26 jõudsin haiglasse. Sel korral oli tükk tegemist kardiointensiivi ukse taga, et ennast sisse manguda:
Õde: "mis teil kaasas on?"
Mina: "telefon. Patsient helistab haigla telefonilt, see võib Teid ära tüüdata."
Õde: "oodake."
mõned minutid kulusid ukse taga seistes
Õde: "tulge siis sisse, aga kui ta palju helistama hakkab, peame telefoni ära võtma."
tegelikult oli mul kaasas terve plejaad erinevaid atribuute - ajakirju, habemeajamisvahendid, arvuti, telefon jne.
Alustuseks esitasin kontrollküsimused, et võimalikud progressid kõrva taha panna. Tegelikult tundus kõik päris helge kuna vastused olid eestikeelsed ja suhteliselt analüütilised. See oli ka esimene kord, kui jutustasin, mis tegelikult juhtunud on. Mulle meeldis, kuidas isa info vastu võttis - ta muutus tõsiseks ja analüüsis sündinut. Minu esialgne naiivsus kujutles juba edasist elu läbi roosade prillide - puhkus, päike, golf, rahulik eluviis, tõeline kuninga kassi terviseparadiis.
Õhtuse käigu osas sain põhjaliku ülevaate ning ka teised kinnitasid, et tegemist on hoopis sõbralikuma muretu Aarega, kes laseb end kantseldada.
No comments:
Post a Comment