Esimest päeva naasin tööle. Tegelikult ei tulnud töötegemisest suurt midagi välja kuna terve päev kulus erinevate toimingute korraldamisele.
Kell 11.35 helistasin Mustakale, kust anti infot, et just sel hetkel talutatakse härrat uude osakonda. Kardiointensiiv 2, korrus 4.
Õhtul läksime külla. Seekord oli teada, et oodata on tavapärasest rohkem publikut. Mina, Ema, Hannes, Indrek, Kaits. Kui kohale jõudsin, tegi Kaits juba korralikku mudimist. Väinc oli igavesti heas tujus ja ilmselgelt nautis talle osaks saanud tähelepanu. Kuigi tavapärase jutuajamise vahele viskas ka "vimkasid" sisse, olime ka ise võlutud tema heast tujust.
Hiljem võtsime tavapäraselt asjaosalistega päeva kokku. Kõik oli kulgenud pigem soodsalt ja tol hetkel jõudsime meeldivale järeldusele - kui mingisugune ajutrauma on jäänud, siis igal juhul huumorisoonele on see hästi mõjunud. Tagantjärele mõeldes oli see kogu kogu selle perioodi kõige meeldivam päev ning ka telefon ei olnud enam tavapäraselt umbes.
Sunday, December 9, 2012
2.detsember (päev 7)
Kell 10.02 sain emalt kõne infoga, et Puura helistab talle haigla telefonilt. Aimasime, et haigla elu hakkab tal vastumeelseks muutuma ja otsustasin tema meelt rohkem lahutama hakata. Esimese poole päevast panin hakkama erinevate seadete ettevalmistamiseks.
14.26 jõudsin haiglasse. Sel korral oli tükk tegemist kardiointensiivi ukse taga, et ennast sisse manguda:
Õde: "mis teil kaasas on?"
Mina: "telefon. Patsient helistab haigla telefonilt, see võib Teid ära tüüdata."
Õde: "oodake."
mõned minutid kulusid ukse taga seistes
Õde: "tulge siis sisse, aga kui ta palju helistama hakkab, peame telefoni ära võtma."
tegelikult oli mul kaasas terve plejaad erinevaid atribuute - ajakirju, habemeajamisvahendid, arvuti, telefon jne.
Alustuseks esitasin kontrollküsimused, et võimalikud progressid kõrva taha panna. Tegelikult tundus kõik päris helge kuna vastused olid eestikeelsed ja suhteliselt analüütilised. See oli ka esimene kord, kui jutustasin, mis tegelikult juhtunud on. Mulle meeldis, kuidas isa info vastu võttis - ta muutus tõsiseks ja analüüsis sündinut. Minu esialgne naiivsus kujutles juba edasist elu läbi roosade prillide - puhkus, päike, golf, rahulik eluviis, tõeline kuninga kassi terviseparadiis.
Õhtuse käigu osas sain põhjaliku ülevaate ning ka teised kinnitasid, et tegemist on hoopis sõbralikuma muretu Aarega, kes laseb end kantseldada.
14.26 jõudsin haiglasse. Sel korral oli tükk tegemist kardiointensiivi ukse taga, et ennast sisse manguda:
Õde: "mis teil kaasas on?"
Mina: "telefon. Patsient helistab haigla telefonilt, see võib Teid ära tüüdata."
Õde: "oodake."
mõned minutid kulusid ukse taga seistes
Õde: "tulge siis sisse, aga kui ta palju helistama hakkab, peame telefoni ära võtma."
tegelikult oli mul kaasas terve plejaad erinevaid atribuute - ajakirju, habemeajamisvahendid, arvuti, telefon jne.
Alustuseks esitasin kontrollküsimused, et võimalikud progressid kõrva taha panna. Tegelikult tundus kõik päris helge kuna vastused olid eestikeelsed ja suhteliselt analüütilised. See oli ka esimene kord, kui jutustasin, mis tegelikult juhtunud on. Mulle meeldis, kuidas isa info vastu võttis - ta muutus tõsiseks ja analüüsis sündinut. Minu esialgne naiivsus kujutles juba edasist elu läbi roosade prillide - puhkus, päike, golf, rahulik eluviis, tõeline kuninga kassi terviseparadiis.
Õhtuse käigu osas sain põhjaliku ülevaate ning ka teised kinnitasid, et tegemist on hoopis sõbralikuma muretu Aarega, kes laseb end kantseldada.
1.detsember (päev 6) - Soome
Olin eelmistest päevadest õppinud, et enne kella 10.30 pole mõtet Haiglasse helistada. Arstidel oli hommikuti kiire, toimus vahtkonna vahetus ja tavaliselt olid nad varahommikul närvilisemad.
Seega helistasin 10.25.
Sel korral andis medõde telefoni automaatselt Aarele, mis oli mulle paras üllatus: "Kuidas läheb?"
Läbi Baskini hääle kõlas: "Tip-top."
Esitasin kontrollküsimuse: "Kus sa oled?"
Aare: "Ma olen Soomes."
Vastan: "Ei isa, Mustamäel oled."
Vastus kõlab: "Ei oo, lääkäri, sana hänelle missä ma oo?"
Arst hüüab tagataustalt: "Aare, sa oled Mustamäe haiglas."
Aare: "Ei, ma oo Levilla."
Arst: "Sa oled Mustamäel."
Lõpuks Väinc nõustub ja tõdeb, et on tõepoolest ilmselt Mustamäel. Arutame veel põgusalt, kas ta mäletab ka midagi. Vastuseks tuleb, et "mitte tuhkagi."
Lõuna ajal sõidame Neemega Keila taastusravi üle vaatama. Oleme tingimuste ja kõigega rahul. Seejärel arutame edasise elu võimalikke stsenaariume ja üksikasju. Saame ka selles osas plaanid a, b ja c paika.
Õhtul käiakse härral külas ja tullakse rõõmusõnumitega - mees on hakanud tavapärase soga vahele ka konstruktiivset arutelu pidama. Lisaks on ta väga heas tujus. Tuju põhjused on siililegi selged - see ainete kogum, mis temale naha vahele on aetud, on tõeline narkomaani märg unenägu. Uinun üsna rahuliku olemisega ja kavatsen pikalt magada.
Seega helistasin 10.25.
Sel korral andis medõde telefoni automaatselt Aarele, mis oli mulle paras üllatus: "Kuidas läheb?"
Läbi Baskini hääle kõlas: "Tip-top."
Esitasin kontrollküsimuse: "Kus sa oled?"
Aare: "Ma olen Soomes."
Vastan: "Ei isa, Mustamäel oled."
Vastus kõlab: "Ei oo, lääkäri, sana hänelle missä ma oo?"
Arst hüüab tagataustalt: "Aare, sa oled Mustamäe haiglas."
Aare: "Ei, ma oo Levilla."
Arst: "Sa oled Mustamäel."
Lõpuks Väinc nõustub ja tõdeb, et on tõepoolest ilmselt Mustamäel. Arutame veel põgusalt, kas ta mäletab ka midagi. Vastuseks tuleb, et "mitte tuhkagi."
Lõuna ajal sõidame Neemega Keila taastusravi üle vaatama. Oleme tingimuste ja kõigega rahul. Seejärel arutame edasise elu võimalikke stsenaariume ja üksikasju. Saame ka selles osas plaanid a, b ja c paika.
Õhtul käiakse härral külas ja tullakse rõõmusõnumitega - mees on hakanud tavapärase soga vahele ka konstruktiivset arutelu pidama. Lisaks on ta väga heas tujus. Tuju põhjused on siililegi selged - see ainete kogum, mis temale naha vahele on aetud, on tõeline narkomaani märg unenägu. Uinun üsna rahuliku olemisega ja kavatsen pikalt magada.
30.november - trall algab (5.päev)
Hommik algas juba tavapärase rutiiniga. Kell 9 kõne haiglasse. Öö oli olnud OK, aga mees pidi natuke sassis olema. Ega mingit muud sorti infot me enam ei osanudki oodata, kui, et kõik oleks kontrolli all. Öeldi, et arstiga saab hiljem rääkida nagu ikka.
Helistasin tagasi 10.43 ning sain arsti toru otsa. Arst oli jällegi uus nagu iga päev. Uurisin tavapäraste küsimustega: mis edasi, kuhu edasi, mida oodata, millal oodata. Vastused olid teada-lakoonilised.
Kuna igapäevaste tegevuste hulka kuulus ka logistika lahendamine (kes keda kust kuhu viib ja kes sel päeval haiglas käivad) jätsin esimest korda õhtul ise minemata. Vahetult peale käiku sain kokkuvõtte iga nurga alt. Sel korral oli Puura juba korralikult soga rääkima hakanud - ta asus Buckinghami palees Inglismaal (vähemalt nii ta arvas).
Hakkasime üha enam asendama varianti 1 ja 2 variandiga 3. Ehk siis 1. mees on elus ja jääb ellu, 2.mees on elus ja ei jää koomasse, 3. mees on elus ja vajab taastusravi. See tõi kaasa endaga ohtralt researchi erinevate võimalike lahenduste osas. Vaja oli leida kompleksravi, mis pakuks kõike ühes. Uurisime (mina, Nemm, Kris) kõikvõimalikke variante terve päeva ja tegime õhtuks kokkuvõtteid. Leidsime, et esialgu on vaja psühholoogilist abi, kes teeks selgeks üldse, kuidas edasi liikuda (meil ju puudus selge nägemus).
Alles hilisõhtul turksatas pähe Keila taastusravikeskus ja Dag. jah, tegin kohe kõne ja saime järeldusele, et Väinc võiks olla nende patsient mitme hea argumendi tulemusena: a) lokaalne asukoht Keilas, b) kompleksravi. Võtsime kohe ka nõuks järgmisel päeval koht üle vaadata.
Sel päeval "pääsesin" kõigest 39 temaatilise teleonikõnega.
Helistasin tagasi 10.43 ning sain arsti toru otsa. Arst oli jällegi uus nagu iga päev. Uurisin tavapäraste küsimustega: mis edasi, kuhu edasi, mida oodata, millal oodata. Vastused olid teada-lakoonilised.
Kuna igapäevaste tegevuste hulka kuulus ka logistika lahendamine (kes keda kust kuhu viib ja kes sel päeval haiglas käivad) jätsin esimest korda õhtul ise minemata. Vahetult peale käiku sain kokkuvõtte iga nurga alt. Sel korral oli Puura juba korralikult soga rääkima hakanud - ta asus Buckinghami palees Inglismaal (vähemalt nii ta arvas).
Hakkasime üha enam asendama varianti 1 ja 2 variandiga 3. Ehk siis 1. mees on elus ja jääb ellu, 2.mees on elus ja ei jää koomasse, 3. mees on elus ja vajab taastusravi. See tõi kaasa endaga ohtralt researchi erinevate võimalike lahenduste osas. Vaja oli leida kompleksravi, mis pakuks kõike ühes. Uurisime (mina, Nemm, Kris) kõikvõimalikke variante terve päeva ja tegime õhtuks kokkuvõtteid. Leidsime, et esialgu on vaja psühholoogilist abi, kes teeks selgeks üldse, kuidas edasi liikuda (meil ju puudus selge nägemus).
Alles hilisõhtul turksatas pähe Keila taastusravikeskus ja Dag. jah, tegin kohe kõne ja saime järeldusele, et Väinc võiks olla nende patsient mitme hea argumendi tulemusena: a) lokaalne asukoht Keilas, b) kompleksravi. Võtsime kohe ka nõuks järgmisel päeval koht üle vaadata.
Sel päeval "pääsesin" kõigest 39 temaatilise teleonikõnega.
Wednesday, December 5, 2012
29.november (päev 4)
Hommik algas tavapärase rutiiniga - enne pesu kohe kõne kardiointensiivi, et järgnevad toimingud liig-närvilised ei tunduks. Olin juba õppinud ka, et 9st hakati minult infot küsima, seega oli tark haiglakõne kohe ära teha. Öeldi, et öö oli olnud enamvähem, kuid patsiendile tuli anda unerohtu. Samuti ütles eesti keelt purssiv õde, et: "ta on natuke segane peast."
Sain taas üksi läbi käia visiidiaja väliselt. Väinc tundis mu ilusti ära, kuid ajas aina rohkem segast. Sellest hetkest hakkas meie jaoks kõik muutuma. Olukord 1 (ellujäämine) oli asendumas olukorraga 2 (aru saamine reaalsusest).Esialgu suutsime pigem näha asja õnnelikku poolt, mees on elus!
Õhtul läksime taas külla, seekord kogu perega (ema,mina,õde,vend). Puura tundis kõik ära, kuid jätkuvalt aina rohkem segast. Õnneks suutsime tema juttu huumoriga võtta, sest variante oli 2 - nutta või naerda :). Hiljem võtsime ühiselt oldud aja kokku ning tegime edasise plaani. Kuna vaatamiskäimine oli ülimalt piiratud, pidime igaks järgnevaks korraks valmis mõtlema, kes millal minna saab. Ühtasli olime varasemalt juba kokku leppinud, et arstidele jääb ainult 1 kontaktisik segaduse vältimiseks.
Sain taas üksi läbi käia visiidiaja väliselt. Väinc tundis mu ilusti ära, kuid ajas aina rohkem segast. Sellest hetkest hakkas meie jaoks kõik muutuma. Olukord 1 (ellujäämine) oli asendumas olukorraga 2 (aru saamine reaalsusest).Esialgu suutsime pigem näha asja õnnelikku poolt, mees on elus!
Õhtul läksime taas külla, seekord kogu perega (ema,mina,õde,vend). Puura tundis kõik ära, kuid jätkuvalt aina rohkem segast. Õnneks suutsime tema juttu huumoriga võtta, sest variante oli 2 - nutta või naerda :). Hiljem võtsime ühiselt oldud aja kokku ning tegime edasise plaani. Kuna vaatamiskäimine oli ülimalt piiratud, pidime igaks järgnevaks korraks valmis mõtlema, kes millal minna saab. Ühtasli olime varasemalt juba kokku leppinud, et arstidele jääb ainult 1 kontaktisik segaduse vältimiseks.
28.november (päev 3)
Öö möödus Xanaxi saatel päris ladusalt. Hommikul oli jõle külm ärgates ainult. Neeme äratas ja helistas ning järgnes jälle tammudes kõne kardiointensiivi. Need kõned sinna jäävad hästi meelde kuna iga kord seda tehes mõtled: "kas võitsin või ei võitnud." Arst andis mulle hea uudise ja halva uudise. Hea uudis oli see, et keha oli soojendatud ning mees tegi juba ka silmi lahti (varasemalt hoiatati, et ärkamine võib võtta mitu päeva. Oli ka variant, et ärkamist ei toimu ning keha jääb vegetatiivsesse seisundisse (kooma)). Halb uudis oli see, et öösel tabasid uuesti rütmihäired ning vaja oli elustada. Küsisin ka, kas tohin külastamisaja väliselt üksinda läbi tulla ning sain positiivse vastuse. Seadsin ennast kiirelt Mustaka poole.
Pärast mõneminutilist ootamist lasti mind tuppa. Härra oli juba teada koha peal, kui sel korral oli tema voodi kõrvale ka kaheraudsed (loe: elektrišoki aparaat) valmis pandud. Esialgu paistis ta rahulikult magavat, kuid õed ütlesid, et võin temaga ka rääkida kuna ta ilmselt kuuleb. Peale esimest lauset (mida ma ei mäleta) silmad avanesid ja Väinc püüdis õhku masinale vahele ahmida. Ütlesin,et kõik on korras, mille peale tundus ta mind ära tundvalt aru saavat ja rahunes taas maha. Mõne hetke pärast kordus kõik taas. Arstid rahustasid mind, et see on normaalne kui patsient hingab aparaadile vahele ning aparaat reguleerib hingamistegevust. Toa teises otsas jõllitasid mind mureliku pilguga vähe kergemad patsiendid. Paar õde kutsusid mind kõrvale ning ütlesid, et ka magava inimesega peab rääkima ja ta alateadvus töötab ikka - kuidagi tore oli kuulata seda naiivsena tundunud noorte koolipingist tulnud tüdrukute juttu, mida oleme harjunud filmis nägema. Ühtlasi oli väga meeldejääv õdede poolt välja öeldud: "majas räägitakse, et vintske sell olevat." Raske oli ainult neid pisaraid vaadata, mis suure mehe silmadest tulid...
Arvati, et õhtuks võib olla hingamisaparaat eemaldatud ja saab näha juba esimesi reaktsioone. Kui punkt kell 5 taas kohale jõudsime siis Härra magas. Aeg ajalt avas silmad ning vaatas rõõmsa pilguga püüdes hirmsasti ära arvata, kes need inimesed on teda vaatama tulnud. Mõne hetke pärast järgnes "Krista.....Rasmus." Esimesed paranemismärgid olid olemas. Küsisime mõningad küsimused, kuid reaalseid vastuseid ei saanud. Üle huulte tuli korra veel "ss-ss-sus-su-suusatama." Seejärel kustus kõik taas ning iga uus ärkamine oli tema jaoks nagu uus visiit korraks reaalsusesse uute inimestega.
Läksime rääkisime arstiga, kes üllatuval kombel vaheldusid iga jumala päev. Ainult õed jäid samaks ning nende käest sai vahest isegi rohkem infot kuna olid temaga reaalselt rohkem koos. Endiselt ei antud reaalseid vastuseid. Kõik see jutt tundus lakooniline selgeks õpitud lausete rida: "täna oli hea päev. võtame päev-päevalt. midagi kindlat ei saa öelda. äge faas kestab nädalaega."
Õhtu kulus tavapäraselt info jagamisele. Sealjuures tundus iga järgnev õhtu aina kurnavam sama kõnevoogu jagada.
Pärast mõneminutilist ootamist lasti mind tuppa. Härra oli juba teada koha peal, kui sel korral oli tema voodi kõrvale ka kaheraudsed (loe: elektrišoki aparaat) valmis pandud. Esialgu paistis ta rahulikult magavat, kuid õed ütlesid, et võin temaga ka rääkida kuna ta ilmselt kuuleb. Peale esimest lauset (mida ma ei mäleta) silmad avanesid ja Väinc püüdis õhku masinale vahele ahmida. Ütlesin,et kõik on korras, mille peale tundus ta mind ära tundvalt aru saavat ja rahunes taas maha. Mõne hetke pärast kordus kõik taas. Arstid rahustasid mind, et see on normaalne kui patsient hingab aparaadile vahele ning aparaat reguleerib hingamistegevust. Toa teises otsas jõllitasid mind mureliku pilguga vähe kergemad patsiendid. Paar õde kutsusid mind kõrvale ning ütlesid, et ka magava inimesega peab rääkima ja ta alateadvus töötab ikka - kuidagi tore oli kuulata seda naiivsena tundunud noorte koolipingist tulnud tüdrukute juttu, mida oleme harjunud filmis nägema. Ühtlasi oli väga meeldejääv õdede poolt välja öeldud: "majas räägitakse, et vintske sell olevat." Raske oli ainult neid pisaraid vaadata, mis suure mehe silmadest tulid...
Arvati, et õhtuks võib olla hingamisaparaat eemaldatud ja saab näha juba esimesi reaktsioone. Kui punkt kell 5 taas kohale jõudsime siis Härra magas. Aeg ajalt avas silmad ning vaatas rõõmsa pilguga püüdes hirmsasti ära arvata, kes need inimesed on teda vaatama tulnud. Mõne hetke pärast järgnes "Krista.....Rasmus." Esimesed paranemismärgid olid olemas. Küsisime mõningad küsimused, kuid reaalseid vastuseid ei saanud. Üle huulte tuli korra veel "ss-ss-sus-su-suusatama." Seejärel kustus kõik taas ning iga uus ärkamine oli tema jaoks nagu uus visiit korraks reaalsusesse uute inimestega.
Läksime rääkisime arstiga, kes üllatuval kombel vaheldusid iga jumala päev. Ainult õed jäid samaks ning nende käest sai vahest isegi rohkem infot kuna olid temaga reaalselt rohkem koos. Endiselt ei antud reaalseid vastuseid. Kõik see jutt tundus lakooniline selgeks õpitud lausete rida: "täna oli hea päev. võtame päev-päevalt. midagi kindlat ei saa öelda. äge faas kestab nädalaega."
Õhtu kulus tavapäraselt info jagamisele. Sealjuures tundus iga järgnev õhtu aina kurnavam sama kõnevoogu jagada.
27.november (päev 2)
Öö kuidagimoodi mööda saadetud arvutasime emaga kahe peale kokku loetud tunnid uneaega. Peas valdas peamiselt 2 suurt mõtet - a) peaasi, et telefon ei heliseks halva uudisega, b) millal saab jälle haiglasse kõne teha seisukorra uurimiseks.
Kell 8 tegin esimese kõne ning öö oli möödunud stabiilselt. Keha oli jahutatud ning narkoosis plaaniti hoida veel järgneva ööni. Saime ka infot, et õhtul võib läbi käia, kuid suurt midagi vaadata ei ole.Päev kulus peamiselt asjaajamisteks, et mitte hulluks minna. Paljud väljaspool lähikonda hakkasid nö "haisu ninna" saama ja loetlesin tagantjärele 50 kõnet sel päeval. Hakkasime koguma erinevatest kanalitest võimalikke versioone ja infot. Teades Puura võitlusvaimu ja treenitust, hinnati shansse pigem positiivseks. Ajutegevus jäi loterii päralt.
Punkt kell 5 olime Emaga haiglas. Ega's vaadata polnud tõesti suurt midagi. Rahustas see, et keha nägi täiesti normaalne välja (pisut oli vaid paiste läinud). Kehatemp +33.
Järgnevad tunnid ja minutid kulusid jälle info jagamisele ning lõpmatuna tunduvale ootamisele. Õnneks mitte midagi märkimisväärset sel kuupäeval rohkem ei juhtunud.
Kell 8 tegin esimese kõne ning öö oli möödunud stabiilselt. Keha oli jahutatud ning narkoosis plaaniti hoida veel järgneva ööni. Saime ka infot, et õhtul võib läbi käia, kuid suurt midagi vaadata ei ole.Päev kulus peamiselt asjaajamisteks, et mitte hulluks minna. Paljud väljaspool lähikonda hakkasid nö "haisu ninna" saama ja loetlesin tagantjärele 50 kõnet sel päeval. Hakkasime koguma erinevatest kanalitest võimalikke versioone ja infot. Teades Puura võitlusvaimu ja treenitust, hinnati shansse pigem positiivseks. Ajutegevus jäi loterii päralt.
Punkt kell 5 olime Emaga haiglas. Ega's vaadata polnud tõesti suurt midagi. Rahustas see, et keha nägi täiesti normaalne välja (pisut oli vaid paiste läinud). Kehatemp +33.
Järgnevad tunnid ja minutid kulusid jälle info jagamisele ning lõpmatuna tunduvale ootamisele. Õnneks mitte midagi märkimisväärset sel kuupäeval rohkem ei juhtunud.
Subscribe to:
Posts (Atom)