Olin eelmistest päevadest õppinud, et enne kella 10.30 pole mõtet Haiglasse helistada. Arstidel oli hommikuti kiire, toimus vahtkonna vahetus ja tavaliselt olid nad varahommikul närvilisemad.
Seega helistasin 10.25.
Sel korral andis medõde telefoni automaatselt Aarele, mis oli mulle paras üllatus: "Kuidas läheb?"
Läbi Baskini hääle kõlas: "Tip-top."
Esitasin kontrollküsimuse: "Kus sa oled?"
Aare: "Ma olen Soomes."
Vastan: "Ei isa, Mustamäel oled."
Vastus kõlab: "Ei oo, lääkäri, sana hänelle missä ma oo?"
Arst hüüab tagataustalt: "Aare, sa oled Mustamäe haiglas."
Aare: "Ei, ma oo Levilla."
Arst: "Sa oled Mustamäel."
Lõpuks Väinc nõustub ja tõdeb, et on tõepoolest ilmselt Mustamäel. Arutame veel põgusalt, kas ta mäletab ka midagi. Vastuseks tuleb, et "mitte tuhkagi."
Lõuna ajal sõidame Neemega Keila taastusravi üle vaatama. Oleme tingimuste ja kõigega rahul. Seejärel arutame edasise elu võimalikke stsenaariume ja üksikasju. Saame ka selles osas plaanid a, b ja c paika.
Õhtul käiakse härral külas ja tullakse rõõmusõnumitega - mees on hakanud tavapärase soga vahele ka konstruktiivset arutelu pidama. Lisaks on ta väga heas tujus. Tuju põhjused on siililegi selged - see ainete kogum, mis temale naha vahele on aetud, on tõeline narkomaani märg unenägu. Uinun üsna rahuliku olemisega ja kavatsen pikalt magada.
No comments:
Post a Comment