Seda blogi ei olnud mõtet varem alustada kuna tegemist ei olnud nö tavapärase sünniga. pigem nagu raskendatud ennetähtaegse keisrilõikega, kus shansid olid vastsündinu vastu.
Kell 16.30 olin lõpetamas tavapärast esmaspäeva (täiesti mitte-sinist) ning võtsin kokku päeva viimaseid ülesandeid.
Kell 16.36 helises telefon "Ema." Mõtlesin, et küsib tavapäraselt "millal Keilasse tulen?" Õnneks ei olnud kiire hetk ja sain kohe vastata.
Ema: "Rasmus tule ruttu, isa kukkus kokku ja ei hinga."
Minu kiire vastus: "juba tulen, kus te olete?"
Ema: "Tammsaare teel, mustika keskuse lähedal keset teed."
Mina: "Kas enne mulle helistamist kiirabi kutsusid?"
Ema: "jah"
Mina: "kas tal pulss on?"
Ema: "ei ole"
Mina: "kas elustamist teed?"
Ema: "kiirabi on juba siin"
Kõne kestus 6:41min. Katkestasin kõne, et Krisile helistada, kes oli mulle teada kopsupõletikuga kodus.
Kell 16.43 helistan Krisile
Mina: "Enne kui midagi küsid, pane riidesse ja hakka liikuma"
Kris: "Miks, mis juhtus."
Mina: "Väinc kukkus kokku ja elustatakse. helistan emale tagasi, et ta hulluks ei läheks"
Kõne kestus 41sek.
Kell 16:44 helistan tagasi Emale
Mina: "ole liinil kuni sinna jõuan"
Ema: "jah, ta ei hinga, teda elustatakse. ma näen läbi kiirabi auto akna."
Mina: "kas reanimobiil on seal?"
Ema: "ei tea, üks kiirabi auto on. Rasmus, ma enam ei suuda."
Kõne kestus 7:09min kuni jõudsin sündmuspaika. Minu ees jõudis kohale reanimobiil.
Lühidalt: Ema kõne kiirabisse kestis 6min45sek. Minu kohalejõudmine (ülemiste 7nda korruse kontorist kuni mustika keskuseni) võttis kokku u 15min.
Jooksen autost välja kiirabi auto suunas. Teel peatab mind keegi arst, kes ligi ei lase ja ütleb, et ma ei segaks arstide tööd. Püüan saada infot, midagi ei anta. Minu juurde tulevad inimesed tänavalt ja autodest. "mis juhtus? kas autoavarii?" vastan neile midagi - vist.
Istun ema kõrvale, meie juurde tuleb mees kiirabi autost:
"kas tal on varasemaid terviseprobleeme? Kas tarvitab mingeid medikamente? Millega ta tegeleb?"
saanud kõik vastused jookseb mees minema.Mingeid vastuseid ta endiselt ei anna.
avastan, et autol on käik peale jäänud ja käsipidur. võtan sooja maha, hoiame aknaid lahti. Mõne hetke pärast naaseb sama mees ja ütleb, et edasi minnakse Mustamäe haigla. Vastuseid ei saa ikka. Ootame ära Krisi, pargime ühe auto kooli juurde ja sõidame Mustamäele.
Jõuame haiglasse ja peame endiselt ootama. Istume maha ja peame nõu. Lepime kokku mõned asjad: a) räägime ainult lähedastega, b) Pireti juurde sõidame koos kohale.
Kell 17.27 helistan tööle ja teavitan, et ma ei tule mõnda aega. Meile ei ole endiselt vastuseid antud - möödas on ca tund aega sündmuste algusest.
Mõni minut hiljem saabub arst, kes meid edasi kutsub. Mees kõnnib ees, meie tema järel. Sel hetkel ma ei usu millegi võimalikkusse. Sama tundsin u tund varem, kui terve tee sündmuskohta rääkis ema jätkuvast elustamisest.
Mees käitub kummaliselt ja küsib "kas meil on küsimusi?"
Kris vastab: "meil ei ole, rääkige teie. Nii nagu asi on."
Arst: "süda saadi praegu tööle, aga mingit kindlust ei ole."
Küsin: "kas on ajukahjustuse oht?"
Arst: "jah, aju oli hapnikuta 5-6min" (tegelikkuses oli see aeg ilmselt ca 7:30min).
Küsime: "mis on shansid? mis edasi?"
Arst: ei tea. pange number kirja. helistage 20 ajal. kohe saate tema isiklikud asjad kätte.
Sel hetkel ei taibanud, et selline teadmatus ja vastuste lakoonilisus saadab meid ka edaspidi.
Läheme Pireti juurde ja veedame õhtu seal. Kell 19.55 helistan haiglasse, kus kinnitatakse, et seisund on stabiilne. Kõik saavad esimesest šokist üle ja suudavad pisut mõistusega võtta. Kõiki, kes peavad teadma, on teavitatud. Edasi liigub info ise. Öö veedan Ema juures toeks.
No comments:
Post a Comment