Öö möödus Xanaxi saatel päris ladusalt. Hommikul oli jõle külm ärgates ainult. Neeme äratas ja helistas ning järgnes jälle tammudes kõne kardiointensiivi. Need kõned sinna jäävad hästi meelde kuna iga kord seda tehes mõtled: "kas võitsin või ei võitnud." Arst andis mulle hea uudise ja halva uudise. Hea uudis oli see, et keha oli soojendatud ning mees tegi juba ka silmi lahti (varasemalt hoiatati, et ärkamine võib võtta mitu päeva. Oli ka variant, et ärkamist ei toimu ning keha jääb vegetatiivsesse seisundisse (kooma)). Halb uudis oli see, et öösel tabasid uuesti rütmihäired ning vaja oli elustada. Küsisin ka, kas tohin külastamisaja väliselt üksinda läbi tulla ning sain positiivse vastuse. Seadsin ennast kiirelt Mustaka poole.
Pärast mõneminutilist ootamist lasti mind tuppa. Härra oli juba teada koha peal, kui sel korral oli tema voodi kõrvale ka kaheraudsed (loe: elektrišoki aparaat) valmis pandud. Esialgu paistis ta rahulikult magavat, kuid õed ütlesid, et võin temaga ka rääkida kuna ta ilmselt kuuleb. Peale esimest lauset (mida ma ei mäleta) silmad avanesid ja Väinc püüdis õhku masinale vahele ahmida. Ütlesin,et kõik on korras, mille peale tundus ta mind ära tundvalt aru saavat ja rahunes taas maha. Mõne hetke pärast kordus kõik taas. Arstid rahustasid mind, et see on normaalne kui patsient hingab aparaadile vahele ning aparaat reguleerib hingamistegevust. Toa teises otsas jõllitasid mind mureliku pilguga vähe kergemad patsiendid. Paar õde kutsusid mind kõrvale ning ütlesid, et ka magava inimesega peab rääkima ja ta alateadvus töötab ikka - kuidagi tore oli kuulata seda naiivsena tundunud noorte koolipingist tulnud tüdrukute juttu, mida oleme harjunud filmis nägema. Ühtlasi oli väga meeldejääv õdede poolt välja öeldud: "majas räägitakse, et vintske sell olevat." Raske oli ainult neid pisaraid vaadata, mis suure mehe silmadest tulid...
Arvati, et õhtuks võib olla hingamisaparaat eemaldatud ja saab näha juba esimesi reaktsioone. Kui punkt kell 5 taas kohale jõudsime siis Härra magas. Aeg ajalt avas silmad ning vaatas rõõmsa pilguga püüdes hirmsasti ära arvata, kes need inimesed on teda vaatama tulnud. Mõne hetke pärast järgnes "Krista.....Rasmus." Esimesed paranemismärgid olid olemas. Küsisime mõningad küsimused, kuid reaalseid vastuseid ei saanud. Üle huulte tuli korra veel "ss-ss-sus-su-suusatama." Seejärel kustus kõik taas ning iga uus ärkamine oli tema jaoks nagu uus visiit korraks reaalsusesse uute inimestega.
Läksime rääkisime arstiga, kes üllatuval kombel vaheldusid iga jumala päev. Ainult õed jäid samaks ning nende käest sai vahest isegi rohkem infot kuna olid temaga reaalselt rohkem koos. Endiselt ei antud reaalseid vastuseid. Kõik see jutt tundus lakooniline selgeks õpitud lausete rida: "täna oli hea päev. võtame päev-päevalt. midagi kindlat ei saa öelda. äge faas kestab nädalaega."
Õhtu kulus tavapäraselt info jagamisele. Sealjuures tundus iga järgnev õhtu aina kurnavam sama kõnevoogu jagada.
No comments:
Post a Comment