Hommik algas tavapärase rutiiniga - enne pesu kohe kõne kardiointensiivi, et järgnevad toimingud liig-närvilised ei tunduks. Olin juba õppinud ka, et 9st hakati minult infot küsima, seega oli tark haiglakõne kohe ära teha. Öeldi, et öö oli olnud enamvähem, kuid patsiendile tuli anda unerohtu. Samuti ütles eesti keelt purssiv õde, et: "ta on natuke segane peast."
Sain taas üksi läbi käia visiidiaja väliselt. Väinc tundis mu ilusti ära, kuid ajas aina rohkem segast. Sellest hetkest hakkas meie jaoks kõik muutuma. Olukord 1 (ellujäämine) oli asendumas olukorraga 2 (aru saamine reaalsusest).Esialgu suutsime pigem näha asja õnnelikku poolt, mees on elus!
Õhtul läksime taas külla, seekord kogu perega (ema,mina,õde,vend). Puura tundis kõik ära, kuid jätkuvalt aina rohkem segast. Õnneks suutsime tema juttu huumoriga võtta, sest variante oli 2 - nutta või naerda :). Hiljem võtsime ühiselt oldud aja kokku ning tegime edasise plaani. Kuna vaatamiskäimine oli ülimalt piiratud, pidime igaks järgnevaks korraks valmis mõtlema, kes millal minna saab. Ühtasli olime varasemalt juba kokku leppinud, et arstidele jääb ainult 1 kontaktisik segaduse vältimiseks.
No comments:
Post a Comment